Tänapäevase raviga võivad tervistuda 45–70% haigetest, kellel on agressiivne ehk kõrge pahaloomulisuse astmega NHL.
Kuigi NHL-i aeglase kasvuga ehk madala pahaloomulisuse astmega vorme ei saa veel terveks ravida, on haiguse prognoos väga hea ja haiged võivad elada üle 20 aasta.
Enamik NHL-haigetest saavad keemiaravi, kiiritusravi, bioloogilist ravi või erinevate ravimeetodite kombinatsioone. Vahel saab kasutada luuüdi siirdamist või kirurgilist lõikust.
Keemiaravi
Mitte-Hodgkini lümfoomi keemiaravi koosneb mitmest samaaegselt kasutatavast ravimist. Kombinatsioonravi kasutatakse seetõttu, et erinevad ravimid kahjustavad või hävitavad vähirakke erimoodi. Tänu ravimite koosmõjule on võimalik hävitada rohkem vähirakke kui üksikute ravimitega. Erinevate ravimite annustamine väikeste kogustena aitab vähendada kõrvaltoimeid. Nüüdsel ajal kasutatavas nn. CHOP-kombinatsioonis kasutatakse näiteks ravimeid, mille kõrvaltoimed on suhteliselt ohutud, samal ajal kui nende koosmõju võimaldab vähirakke tõhusalt hävitada.
Kaasajal kombineeritakse lümfoomide puhul keemiaravi sageli monoklonaalsete antikehadega, nn. bioloogilise raviga, mis parandab ravi efektiivsust ja suurendab haigete hulka, kes tervistuvad lümfoomist.
Bioloogiline ravi
Mitte–Hodgkini lümfoomi bioloogilises ravis kasutataksemonoklonaalseid antikehasid (MAb), mis ründavad organismis vähirakke. Antikehad mõjutavad vähirakke mitmel erineval moel. Nad tunnevad vähiraku ära antigeeni järgi, mis asub rakupinnal nagu märklaud ja annavad organismi enda immuunsüsteemile märku, et rakk on ebanormaalne ja tuleb hävitada. Antikehaga seondumine takistab vähiraku arengut, pidurdab vähi kasvu ja levikut teistesse organitesse.
Kiiritusravi
Mitte–Hodgkini lümfoomi korral rakendatakse kiiritusravi tavaliselt lümfisõlmedele ja neid ümbritsevale piirkonnale.
Luuüdi siirdamine
Luuüdi siirdamine ehk transplantatsioon tähendab vereloome tüvirakkude ülekannet patsiendile, et taastada normaalne vereloome.
Luude sees olev luuüdi sisaldab tüvirakkudeks kutsutavaid algrakke, mis arenevad veres leiduvateks rakkudeks:
- Punaverelibledeks, mis transpordivad hapnikku keha erinevatesse osadesse ja eemaldavad elutegevuse jäägina tekkiva süsihappegaasi
- Valgeverelibledeks, mis kaitsevad keha põletike eest
- Vereliistakuteks, mis võimaldavad verel hüübida
Kuidas saadakse vereloome tüvirakke?
Siirdamise õnnestumise seisukohalt on oluline tüvirakkude saamine. Tüvirakke on võimalik koguda luuüdist, perifeersest verest ja nabaväädi verest.
Tüvirakke võidakse saada teiselt inimeselt (allogeenne siirdamine) või siirdatakse haigele tema enda rakke, mille hulgast on haiged rakud eelnevalt eemaldatud (autoloogne siirdamine).
Enne tüvirakkude siirdamist saab patsient tavaliselt väga suures doosis keemiaravi, mille eesmärgiks on maksimaalne (lõplik) kasvaja hävitamine.
Allogeenne siirdamine
Tähtis on leida sobiv tüvirakudoonor, kuna keha tõrjub rakke, mis erinevad liialt keha enda tüvirakkudest. Loovutaja sobilikkust testitakse mitmete verenäitajate abil. Lähisugulased on parimad doonorikandidaadid. HLA-testis võrreldakse doonori(andja) ja retsipiendi (saaja) kuut tähtsat valgevereliblede pinnal olevat valku ehk antigeeni, et näha, kas rakud sobivad üksteisega.
Kui lähisugulaste seast ei leita siirdamiseks sobivat doonorit, siis on võimalik leida doonor nn. mittesugulasdoonorite registrist. Allogeennne siirdamine on seotud tõsiste riskidega, seetõttu on olemas teatud kindlad näidustused millal allotransplantatasioon teostatakse.
Autoloogne siirdamine
Autoloogne siirdamine võimaldab manustada patsiendile suuri keemiaravi (või kiiritusravi) doose, mida ei saa kasutada tavalise keemiaravi puhul kõrvaltoimete riski tõttu ning annab seega parema kasvajavastase efekti. Enamus siirdamisi (90%) lümfoomide puhul ongi autoloogsed.
Näiteks retsidiveerunud (kui haigus taaspuhkeb siiski keemiaravi järel) agressiivse lümfoomi puhul on osadel haigetel võimalik täielik tervistumine autotransplantatsiooniga.
Indolentse lümfoomi haigetel on autoloogse siirdamise eesmärgiks remissiooni ehk haigusvaba perioodi pikendamine.