Print

Koostanud: dr. Sandra Kase, onkoloogia arst-resident, TÜK, veebruar 2022

Tolerantsuseks peetakse ravimi toime kestvuse ja efektiivsuse vähenemist korduval manustamisel. Tolerantsuse tekke korral hakkab sama valuvaigistava toime saavutamiseks vajalik ravimiannus aja jooksul järjest kasvama. Tolerantsus ei teki mitte kõikidele valuvaigistitele, näiteks mittesteroidsete põletikuvastaste ainete suhtes tolerantsust ei teki ehk korduval kasutamisel nende toime ei vähene. Opioidide pikaajalise kasutamise korral on tolerantsuse teke sagedane. Esimene märk tolerantsusest on analgeetilise ehk valuvaigitava toime lühenemine.

Ravimsõltuvuseks nimetatakse olukorda, kus sama toime saavutamiseks tuleb manustada järjest suuremaid annuseid (tolerantsus) ning ravimi ärajätmisel tekib enesetunde oluline halvenemine (ärajäämanähud) ning esineb tung ravimi tarvitamiseks ka siis, kui seda tegelikult vaja ei ole.

Sõltuvust saab jagada füüsiliseks ja psüühiliseks.
Füüsiline sõltuvus kujuneb keskmiselt välja pärast 2-nädalast regulaarset kasutamist. Seda iseloomustab ärajäämanähtude teke ravi järsul katkestamisel või antagonisti manustamisel.
Psüühiline sõltuvus on käitumuslik mudel, mida iseloomustab ravimi ihaldamine ning tahtmine seda iga hinna eest hankida.

Kuigi opioidide pikaajalise tarvitamise korral kirjeldatakse sageli sõltuvuse teket, on mitmed uuringud näidanud, et vähihaigetel, kes kasutavad opioide valude tõttu, psüühilist sõltuvust välja ei kujune.