Krooniline lümfotsüütleukeemia on kroonilise kuluga haigus, millest praegu veel patsiente täiesti terveks ravida ei osata. Ravi eesmärgiks on sõltuvalt olukorrast kas võimalikult pikka aega kestva ravivastuse saavutamine või elukvaliteedi parandamine/säilitamine.

Ravi alustamise aeg sõltub haiguse staadiumist ja üldsümptomide olemasolust.

Ravimi/raviskeemi valik sõltub patsiendi vanusest, üldisest tervislikust seisundist ja haiguse bioloogilisest olemusest e. riskigrupist, aga ka ravimite rahastusest e. finantsilisest kättesaadavusest.

Nagu teistegi pahaloomuliste kasvajate korral tehakse raviotsused eriarstide konsiiliumis järgides kehtivaid rahvusvahelisi soovitusi e. ravijuhendeid. KLL ravi viib läbi eriarst- hematoloog.

Varases staadiumis haigus ravi ei vaja. See teave on patsientidele sageli ootamatu, sest kasvajate korral on tavapärasem kiire ravi alustamise taktika. Põhjendus tuleneb kliinilistest teadusuuringutest. On tõestatud, et liiga vara alustatud ravi, s.t. ajal, mil haigus tegelikult inimese seisundit ei halvenda, ei pikenda patsiendi elu, küll aga toob kaasa raviga seotud riskid, mis antud olukorras ennast ei õigusta. Varases haigusstaadiumis patsient jääb aktiivsele jälgimisele hematoloogi juures. See tähendab, et arst määrab regulaarsed kontrollajad mõnekuulise intervalliga. Taolise käsitluse kohta kasutatakse väljendit „vaata ja oota“, inglise keeles „watch and wait“. Ootamine ei muuda haigust ravile vähemtundlikuks. Kolmandik kõikidest haigetest ei hakka kunagi KLL ravi vajama.

Keskmises ja kaugele arenenud staadiumis haigus vajab enamasti ravi. Ravivõimaluste valik on paranenud aastatega märkimisväärselt.

  • Kemoteraapia e. keemiaravi – fludarabiin, tsüklofosfamiid, bendamustiin, kloorambutsiil. Keemiaravimid hävitavad eelistatult kasvajat, kuid kahjustavad ka normaalseid keharakkusid. Ravi on võimalik teha veenitilguti kaudu või tarvitada tablettidena. Olenevalt olukorrast võib ravi teha ühe preparaadiga või kasutada kombinatsiooni mitme ravimiga. Sagedasemad kõrvaltoimed ravi ajal on väsimus, vererakkude ajutine vähenemine ja kõrgem infektsioonirisk. Ravi toimub enamasti kuuridena, mille vahel on aeg taastumiseks. KLL ravis kasutatavad keemiaravimid reeglina ei põhjusta juuste väljalangemist. Keemiaravi on kõige vanem ravimeetod, mille osakaal on hakanud vähenema tänu uutele ravimitele.
  • Bioloogiline ravi. Need „targad“ ravimid on välja töötatud selliselt, et suudavad eristada kasvajarakke normaalsetest rakkudest. KLL rakkude pinnal on erilised valgud, mida on võimalik kasutada märklauana. Bioloogilised ravimid e. monoklonaalsed antikehad seonduvad nende valkudega ja hävitavad kasvajaraku. KLL ravis on praegu kasutusel kaks sellesse gruppi kuuluvat ravimit – rituksimab ja obinutuzumab. Sagedasemad kõrvaltoimed on palavik ja külmavärinad ravi alustamisel ning kõrge infektsioonirisk ravikuuride ajal või järel. Bioloogilisi ravimeid kasutatakse enamasti kombinatsioonis keemiaraviga, mida sel juhul nimetatakse immuunkeemiaraviks.
  • Immuunkeemiaravi on seni veel kõige enam kasutatud ravimeetod. Valikuvariante on mitmeid. Kombinatsioon fludarabiin/tsüklofosfamiid/rituksimab sobib noorematele heas tervislikus seisundis patsientidele ja võib anda rohkem kui kümme aastat kestva haigustunnusteta eluperioodi. Kombinatsioon bendamustiin/rituksimab annab samuti pikaaegse remissiooni, samal ajal vähem toksilisi kõrvaltoimeid. Kombinatsioon obinutuzumab/kloorambutsiil efektiivne, kuid säästlikum ja seetõttu parim valik eakatele kaasuvate haigustega patsientidele.
  • Uued ravimid – ibrutiniib, venetoklaks-, mida nimetatakse märklaud- ravimiteks, toimivad täiesti teistmoodi toimemehhanismide kaudu, kui seni kasutatud ravimid. Nad on võimelised sekkuma kasvajaraku elutsüklisse sealjuures oluliselt kahjustamata teisi keharakkusid. Uued ravimid on võimelised hävitama ka need vähirakud, mida keemiaravi hävitada ei suuda.
  • Allogeenne e. doonorilt kogutud vereloome tüvirakkude siirdamine. Selle ravimeetodi korral kasutatakse väga tugevat keemiaravi, mis hävitab patsiendi haige vereloome. Seejärel tilgutatakse patsiendile veeni kaudu terve inimese vereloomerakud e. tüvirakud, mis leiavad tee luuüdisse, hakkavad seal paljunema ning taastub normaalne vereloome, Siirdamise kogemus on pikaaegne, ~40% siirdamise läbi teinud patsientidest jõuavad hea ravitulemuseni. Meetodi peamine puudus on toksilisus ja selle osakaal on seoses uute ravimite tulekuga vähenemas.
  • Rakuteraapia areneb kiiresti, uued võimalused on paljulubavad.