Toitumise jälgimine ja hindamine

Toitumisprobleemide varajase avastamise ja ravi korral võib paraneda patsiendi prognoos (paranemisvõimalus). Varajane toitumise jälgimine ja hindamine võivad aidata avastada probleeme, mis mõjutavad vähivastase ravi edukust. Alakaalulised või alatoitunud patsiendid ei suuda sageli taluda vähiravi kõrvaltoimeid. Alatoitumust võib põhjustada vähk, samuti võib see süveneda vähi progresseerudes. Toitumisprobleemide varajane avastamine ja ravi aitavad patsiendil kaalus juurde võtta või kehakaalu säilitada, parandada ravi tulemust ning vähendada ravi tüsistusi.

Patsienti jälgitakse ja hinnatakse enne vähivastase ravi alustamist ning hindamine jätkub kogu ravi vältel. Sobivat toitumisravi alustatakse varakult ning patsiendi toitumust kontrollitakse ravi vältel. Toitumuse hindamine määrab kindlaks patsiendi toitumusseisundi ja selle, kas patsient vajab toitumisravi. Patsiendilt või tema hooldajalt võidakse küsida järgmist infot

  • kehakaalu muutused viimase 6 kuu jooksul
  • toidu koguse ja tüübi muutused võrreldes tavapärasega
  • söömist mõjutanud probleemid, nagu iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, kõhukinnisus, suukuivus, maitse- ja lõhnataju muutused, suuhaavandid, valu, isutus
  • kas patsient on võimeline kõndima ja toime tulema igapäevase tegevusega

Arstlik läbivaatus on osa hindamisest. Arstliku läbivaatuse ajal kontrollitakse üldist terviseseisundit ja haigusnähtusid. Arst hindab kaalu vähenemist, rasv- ja lihaskoe kaotust ning vedeliku kogunemist kehas.

Hindamise viivad lõpule toitumisravile spetsialiseerunud tervishoiutöötajad.Toitumisspetsialistid jälgivad vähiravi ja ravist taastumise vältel patsiendi toitumusseisundit. Spetsialistide hulka võivad kuuluda

  • arst
  • meditsiiniõde
  • dietoloog
  • sotsiaaltöötaja
  • psühholoog

Toitumisravi eesmärgid

Toitumisravi eesmärgid aktiivse ravi ja ravist taastumise ajal on kompenseerida toitainete vaegust, säilitada õige toitumine ja vältida tüsistuste teket

  • vältida või korrigeerida alatoitumust
  • hoida ära lihas- ja luukoe, vere, elundite ning kehamassi vähenemine
  • aidata patsiendil taluda ravi
  • vähendada toitumisega seotud kõrvaltoimeid ja tüsistusi
  • säilitada jõudu ja energiat
  • säilitada vastupanuvõimet infektsioonidele
  • aidata ravist taastuda ja paraneda
  • säilitada ja parandada elukvaliteeti

Patsient, kelle usk ei luba süüa teatud toite, võiks arutada koos usujuhiga piirangutest loobumist vähiravi ja ravist taastumise ajal.

Toitumine on jätkuvalt oluline ka nende patsientide jaoks, kelle haigus on remissioonifaasis või kes on vähist tervenenud.

Kaugele arenenud vähiga patsientidel on toitumisravi eesmärk parandada elukvaliteeti. Toitumisravi eesmärgid kaugele arenenud vähiga patsientidel on järgmised

  • vähendada kõrvaltoimeid
  • vähendada infektsiooniohtu
  • säilitada jõudlust ja energiat
  • parandada elukvaliteeti

Toitumisravi meetodid

Toitumisravi tagab toitumise patsientidele, kes ei saa normaalselt süüa. Suu kaudu söömine on alati eelistatud ning seda tuleks kasutada igal võimalikul juhul. Kahjuks ei ole mõni patsient võimeline sööma piisavalt või üldse mitte tüsistuste tõttu, mis on tingitud vähist või selle ravist. Sagedamini esineb seda pea- ja kaelapiirkonna, söögitoru- või maovähiga patsientidel. Kasutada võib enteraalset (sondi kaudu makku või soolde viidud) või parenteraalset (veenisisest) toitmist. Toitained manustatakse lahustena, mis sisaldavad vett, valku, rasvu, süsivesikuid, vitamiine ja/või mineraale. Lahuse koostis sõltub patsiendi vajadustest ning toitumisravi meetodist.

Toitumisravi võib parandada vähihaige elukvaliteeti, kuid sellega kaasneb riske ja puudusi. Toitumisravi kasvajat mõjutav toime ja laad on teadmata. Samuti on igal toitumisravi vormil omad eelised ning puudused. Näiteks säilitab enteraalne (sondi kaudu) toitmine mao ja soolestiku normaalse talitluse ning põhjustab vähem tüsistusi kui parenteraalne (veenisisene) toitmine ning enteraalse toitmise korral omastatakse toitaineid paremini.

Lisainfot selle kohta, kas kasutada toitumisravi, leiate kaugele arenenud vähi alalõigust.

Teatud seisundite puhul sobib toitumisravi paremini. Toitumisravist saavad abi eelkõige patsiendid

  • kellel on väike kehakaal
  • kellel toitained ei imendu
  • kellel on uurised või abstsessid söögitorus või maos
  • kes ei ole olnud võimeline sööma/jooma suu kaudu üle 5 päeva
  • kellel on mõõdukas või suur alatoitumuse tekke risk
  • kes on hooldaja abil võimeline sondi kaudu toituma

Enteraalne toitmine

Enteraalset toitmist nimetatakse ka sonditoiduks. Enteraalne toitmine tähendab toidu viimist sondi kaudu makku või peensoolde vedelal kujul. Kasutada võib järgmisi sondi kaudu toitmise vorme

  • sond viiakse ninaneelu kaudu makku või peensoolde – sellist sondi kasutatakse tavaliselt lühikest aega
  • sond viiakse makku või peensoolde stoomi kaudu, mis avaneb kõhule – säärane sond valitakse tavaliselt pikaajaliseks kasutamiseks või patsientide puhul, kes ei talu ninaneelu sondi

Kui sond on viidud makku, võib selle kaudu toitu manustada pidevalt või portsude kaupa mitu korda päevas. Peensoolde viidud sondi kaudu manustatakse toitu pidevalt. Saadaval on erinevad lahused. Mõned tagavad täieliku toitmise, teised sisaldavad teatud toitaineid. Valitakse lahused, mis vastavad patsiendi vajadustele. On olemas ka lahused patsientide jaoks, kes põevad lisaks muid haigusi, näiteks suhkurtõbe.

Enteraalselt toidetakse mõnikord ka siis, kui patsient on võimeline väikseid koguseid suu kaudu sööma, kuid ei saa sel viisil piisavalt toitu. Patsient võib jätkata söömist või joomist olenevalt oma seisundist ning sonditoit tagab vajalike kalorite ja toitainete tasakaalu.

Enteraalne toitmine võib sobida patsientidele, kelle seedetrakti talitlus on 40säilinud. Enteraalse toitmise puhul kasutatakse toidu seedimiseks magu ja/või soolestikku. Enteraalselt võivad toituda patsiendid, kellel on pea- või kaelapiirkonna vähk või seedetrakti vähk ning kellel keemia- ja kiiritusravi põhjustab kõrvaltoimeid, mis piiravad söömist või joomist.

Enteraalne toitmine ei sobi patsientidele, kelle magu ega soolestik ei tööta või on eemaldatud

  • soolesulgusega patsiendid
  • patsiendid, kellel esineb tugev iiveldus, oksendamine ja/või kõhulahtisus
  • patsiendid, kelle vereliistakute ehk trombotsüütide arv on väike

Enteraalne toitmine võib jätkuda pärast haiglast lahkumist. Kui enteraalne toitmine on osa patsiendi ravist pärast haiglast lahkumist, õpetatakse patsiendile ja tema hooldajale vajalikke toitmisvõtteid.

Parenteraalne toitmine

Parenteraalse toitmise puhul manustatakse toitaineid vereringesse. Niisugust toitmist kasutatakse siis, kui patsient ei saa süüa suu kaudu ega ka enteraalse toitmise teel. Parenteraalse toitmise korral viiakse toitained otse patsiendi verre veeni paigaldatud kateetri (peenikese toru) kaudu. Parenteraalsest toitmisest võib abi olla järgmistel juhtudel:

  • magu ega soolestik ei tööta või on eemaldatud
  • tugev iiveldus, kõhulahtisus või oksendamine
  • ulatuslikud haavandid suus või söögitorus
  • fistul (uuris) maos või söögitorus
  • kaalu ja lihaskoe vähenemine enteraalse toitmise korral

Kateeter võidakse viia rindkere või käe veeni. Tsentraalne veenikateeter paigaldatakse veeni rindkere ülaosas. Tsentraalse veenikateetri paigaldab sellekohase väljaõppe saanud arst.

Perifeerse veenikateetri paigaldab käe veeni asjaomase väljaõppe saanud meditsiinitöötaja. Seda on võimalik kasutada lühemaajaliseks parenteraalseks toitmiseks.

Patsiendil tuleb regulaarselt kontrollida infektsiooni või verejooksu esinemise suhtes kateetri paigalduskohas.

Mõningaid ravimeid ei tohi manustada koos parenteraalsete lahustega.Parenteraalseks toitmiseks tohib kasutada ainult selleks ette nähtud lahuseid. Need lahused ning lisaks manustatavad vajalikud ravimid ning nende kogused määrab arst.

Parenteraalselt toidab sellekohase väljaõppe saanud meditsiinipersonal.Parenteraalse toitmise tehnikad ja lahused on täpsed ning vajavad vastava väljaõppe saanud meditsiinipersonali või toitumisravi meeskonna osalust.

Parenteraalne toitmine võib jätkuda pärast haiglast lahkumist. Kui parenteraalne toitmine on osa patsiendi ravist pärast haiglast lahkumist, õpetatakse patsiendile ja tema hooldajale parenteraalse toitmise protseduure.

Parenteraalse toitmise lõpetamise otsustab ja korraldab vastava väljaõppe saanud meditsiinipersonal. Parenteraalset toitmist võidakse vähendada vähehaaval aja jooksul, mil patsient läheb üle sondi- või suukaudsele toidule.