Print

Teksti koostamist konsulteeris dr. Piret Sprengk

Viimati muudetud 04.06.2009

Iiveldus ja oksendamine on vähkkasvajaga ja vähiraviga tihedalt seotud kõrvalnähud, mis põhjustavad märkimisväärset elukvaliteedi langust.

Iiveldus ja oksendamine on tänapäeval üsna hästi ravitavad. Ravi määrab küll arst, aga ka patsient saab ise nii mõndagi ära teha, et kõrvalnähtu hõlpsamini kontrolli alla saada.

Selle peatüki eesmärk on anda vajalikku infot iivelduse ja oksendamise olemuse, tekke, ennetamise ja ravi kohta. Lisatud on ka küsimuste-vastuste alalõik, mille abil saab leida kiire vastuse korduma kippuvatele küsimustele.

 

Iivelduse ja oksendamise mõju elukvaliteedile

Iiveldus ja oksendamine võivad halvendada elukvaliteeti, häirida igapäevast elurütmi, põhjustada ärevushäireid ja depressiooni. Ravimata iiveldus ja oksendamine võivad sundida ka vähiravist loobuma.

Seejuures on hea teada, et on olemas ravimid, mille abil saab iiveldust vältida ja ravida.

 

Iivelduse alatüübid

Tekkeajast lähtudes on iiveldus:

  • äge
  • hiline
  • ravile eelnev

Äge iiveldus algab mõni minut kuni mõni tund pärast keemiaravi algust ja lõpeb tavaliselt ühe ööpäeva jooksul. Iiveldus ja oksendamine on üldiselt kõige tõsisem 5–6 tundi pärast keemiaravi.

Hiline iiveldus tekib rohkem kui üks ööpäev pärast keemiaravi ja võib kesta mitu päeva. Iiveldus ja oksendamine on tavaliselt kõige tõsisemad 2–3 päeva pärast keemiaravi ja võivad kesta 5–6 päeva.

Ravile eelnev iiveldus võib tekkida juhul, kui haige koges iiveldust ja oksendamist eelmise ravikuuri ajal või pärast seda.
Ravile eelnev iiveldus ja oksendamine võib saada alguse paljudest asjaoludest, mida vähihaige seostab oma vähivastase raviga. Näiteks kui ruum, kus haigele tehti keemiaravi, lõhnas alkoholi järele, võib ainuüksi alkoholilõhn kutsuda esile iivelduse ja oksendamise.

Tänapäevased ravimid aitavad iiveldust ravida või ennetada.