Print

Johannese haigus jättis jälje minugi käitumisse. Ma ei osalenud enam töökaaslaste poolt organiseeritud vabaaja veetmistel ja pidustustel. Mu elu koosnes vaid tööst ja kodus olemisest. Sõprade arvates elasin kuidagi nagu teises, oma maailmas. Olin tõsine, mõtetes – olin ja elasin justkui unes. Ma ei jaksanud midagi. Vahel nad ei söandanud mulle läheneda, sest nad ei teadnud, kuidas suhtuda ja mida rääkida. Märkasin ka ise nende mulle suunatud tõsiseid pilke. Töökaaslaste hulgas oli neid, kes tulid vahetevahel ja lihtsalt kallistasid mind, andes mulle energiat, kestmaks ahistustunnet ja kurbust. Vahel tekkis soov minna kas jooksma või lihtsalt välja jalutama, soov ennast liigutada. Aga ma ei saanud minna, sest teadsin, et seda oleks Johanneski soovinud teha, kuid temal ei jätkunud selleks jõudu. Ma ei tahtnud minnes rikkuda tema tuju. Mõtlesin, et lähen siis, kui olen jäänud üksi.

 

Tihti seob ühe pereliikme haigestumine haigusega tugevasti kogu pere. Näib, et elu pöörleb vaid haiguse ümber. Endiste, tavapäraste tegevuste jätkamine ja rutiini säilitamine on väga tähtis nii haigele kui ka ülejäänud pereliikmetele. Kui haigus pikeneb, läheb elu raskeks ja vahelduma hakkavad väga erinevad tunded. On tähtis, et kõik pereliikmed hoolitsevad ka iseenese eest. Sõbrad ja meeldivad harrastused aitavad eluga edasi minna, vastu pidada.

Vahel võib endale aja maha võtmine, ka lühiaegne eemaldumine haiguseringist ja haigest tunduda raske. Ometi, võttes aega enda jaoks, enda eest hoolt kandes jaksavad inimesed paremini hoolitseda ka haige eest, enese värskendamine kodust väljaspool parandab ka kodust õhkkonda.

Ka haigel on õigus oma elule. Kuigi ta on haigestunud vähki, ei muutu ta seeläbi osaks haigusest. Meie põhiloomus säilib ka kriisis samasugusena kui enne. Nii haigestunud inimesele kui tema lähedastele on oluline, et võimalikult paljud rõõmu toovad asjad säiliksid haigusest hoolimata. Igal pereliikmel on õigus oma sõpradele, harrastustele, oma mõtetele ja omaette olemisele, kui seda soovitakse. Naer ja õnnelikud hetked on nii lubatud kui ka soovitatavad. Haigusest toibumisele aitavad kaasa positiivsed ja rõõmu põhjustavad asjad – needsamad, mida oleme ennegi nautinud. Positiivsus mõjutab ka teiste jaoks olemas olemise, nende toetamise võimet. Me ei võta kelleltki midagi vähemaks sellega, et elame ka omaenese elu.