Print

Kui perekonnas haigestub keegi vähki, tõusetub väga sageli küsimus: kui palju ja mida peaks lastele sellest rääkima? Soovitakse säästa lapsi raskete tõsiasjade eest. Kergesti võidakse mõelda, et parim viis seda teha on rääkida asjast võimalikult vähe. Ometi on lapsed pere tundemaailma suhtes väga sensitiivsed, nii ka ahistuse suhtes, mis peres paratamatult õhus on, ning asjadest teadmata, loovad nad oma kujutluste kohaselt juhtunust oma pildi. Tavaliselt juurdleb laps ka selle üle, mis saab temast nüüd, kui üks vanematest peab pikaks ajaks minema haiglasse ja on võimalik, et ta sureb. Tihti käib laps mängudes läbi oma tundeid ja olukordi nii, nagu ta neid tajub. Nukud ja karumõmmid võivad haigestuda ja joonistustesse võib ilmuda haigusega seotud detaile.

Selleks, et vältida vääraid ja ähvardavaid ettekujutusi, on oluline rääkida haigusest lastele otsekoheselt ja võimalikult turvaliselt, arvestades seejuures lapse vanust ja arengutaset. On tähtis, et lapse küsimustele vastatakse võimalikult tõeselt. Lapsele tuleb rääkida, et mis iganes ka ei juhtuks, tema eest hoolitsetakse igal juhul ja teda armastatakse ka siis, kui haigus vähendab kogu pere jõuvarusid. Ometi ei peaks haigusest rääkima rohkem kui laps on valmis sellest kuulma, sest sageli püüavad lapsed end rasketes olukordades kaitsta, üritades kogu asja unustada.

Arvestades, et lapsi soovitakse kaitsta, kaldutakse sageli vältima teemasid, mis puudutavad lähedase inimese surma lähenemist. Lastel on siiski õigus juba varases staadiumis teada, kui lähedase inimese haigus ei ole ravitav. See annab lapsele võimaluse tasapisi ja omas rütmis tõsiasjadega kohaneda.

Lapse arusaamad surmas muutuvad koos vanusega. Alla kolme aasta vanune laps kardab lahutamist talle lähedasest inimesest ning sellest tulenevat ahistust. Kolme ja viie aasta vahelises vanuses laps ei usu veel, et surm on püsiv ja muutumatu ning nii kogeb ta surma kui mingit välist jõudu, midagi, mis lihtsalt viib inimesi endaga kaasa. Alles umbes 9-10 aastaselt hakkab laps tasapisi mõtlema surmast täiskasvanutele omasel viisil.

Rasketes olukordades vajab laps palju tuge ja täiskasvanute turvalist juuresolekut. Vahel suureneb lapse vajadus olla haigestunud pereliikme lähedal. Tavaliselt hakkab laps käituma ka tema eale mittevastavalt, käitudes oma aastatest noorema lapse moel, vahel isegi titalikult. See on turvameetod, mille kasutamiseks tuleb talle anda võimalus. On hea tunnustada neid lapse omadusi ja olemise viise, mis teevad temast suurema lapse.