Koostanud: dr. Sandra Kase, onkoloogia arst-resident, TÜK, veebruar 2022
Alati on eelistatud väheminvasiimsemad valutustamismeetodid, teisisõnu – alati püütakse manustada ravimeid nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Võimalusel manustatakse valuvaigisteid suu kaudu, kuid kui see pole teostatav, saab valuvaigisteid manustada ka veeniteed pidi, lihasesse, epiduraalselt või spinaalselt või sondi ja naha kaudu. Vajadusel on võimalik paigalda ka nn valupump ehk spetsiaalselt seadistatud seade, mis manustab valuravimit automaatselt.
Valuvaigisti valitakse vastavalt valu tugevusele ning igale patsiendile leitakse individuaalselt temale efektiivne väikseim võimalik doos ning minimaalseim ravimite kombinatsioon. Valuravi alustamine toimub vastavalt valu tugevusele ning toimib valuredeli printsiibi põhjal (joonis 1).
Nõrga ning mõõduka valu korral sobivad valuvaigistamiseks tavalised käsimüügi valuvaigistid. Tugeva ning pideva valu korral lisatakse raviskeemi ka opioide ja adjuvantravimeid ehk toetava toimega ravimeid (nt antikonvulsante ehk krambivastaseid, tritsüklilisi antidepressante ja spetsiifiliste valusündroomide ravis kortikosteroide).
Joonis 1. Vähivalu ravijuhend. Tartu Ülikooli Kliinikum.
Regulaarselt kindla ajavahemiku järel valuravimite skeemikohast manustamist nimetatakse baasvaluraviks. Baasvaluravimeid tuleb manustada skeemikohaselt, olenemata sellest, kas ravimi manustamise hetkel valu esineb või mitte. Baasvaluravimite ülesandeks on hoida patsienti stabiilselt valuvabana ehk praktiliselt ennetada valu teket.
Läbilöögivaluks nimetatakse valu, mis tekib vaatamata regulaarsele valuravile, mistõttu vajatakse täiendavat valuvaigisti manustamist. Üldiselt kasutakse läbilöögivalu korral lühitoimelist morfiini või oksükontiini, harvem fentanüüli.
Kokkuvõtlikult – baasravi korral tarvitatakse valuravimeid regulaarselt, vastavalt etteantud skeemile. Läbilöögivalu korral tarvitatakse n-ö lisaravi ehk ravimit võetakse lisaks vaid juhul, kui valu tekib.