Kõige sagedasemad toitumisega seotud sümptomid kaugele arenenud vähiga patsientidel on:
- kahheksia (kurtumussündroom, mis põhjustab nõrkust, kaalu vähenemist ning rasv- ja lihaskoe kaotust)
- kaalu vähenemine üle 10% normaalsest kehakaalust
- täiskõhu tunde tekkimine enne, kui on piisavalt söödud
- kõhupuhitus
- isutus (söögiisu kadumine või vastumeelsus toidu vastu)
- kõhukinnisus
- suukuivus
- maitsemuutused
- iiveldus
- oksendamine
- neelamisraskus
Kaugele arenenud vähiga patsientidel kasutatakse nende probleemide korral tavaliselt palliatiivset ravi, et vähendada sümptomeid ja parandada elukvaliteeti.Palliatiivne ravi sisaldab toitumisravi (vt toitumissoovitused sümptomite leevendamiseks) ja/või medikamentoosset ravi.
Kaugele arenenud vähi korral on tavaline, et süüakse vähem tahket toitu. Patsiendid eelistavad tavaliselt jooke ning pehmet toitu. Haiguse lõppstaadiumis ei tunne haiged nälga ja võivad rahulduda väga vähese toiduga.
Kui vähk on kaugele arenenud, tuleks toitu vaadelda kui naudingu allikat. Patsienti ei tohi sööma sundida. Vedelikke tuleks pakkuda joogiks piisavalt ning nende valikul lähtuda eelkõige patsiendi enda soovidest.
Toitumise piiranguid ei ole tavaliselt vaja, sest nn keelatud toitude söömine (nt maiustused diabeetikule) ei tohiks olla probleemiks. Kuid mõni patsient võib siiski vajada teatud piiranguid. Näiteks võivad kõhunäärme-, emaka-, munasarja- või muu kõhupiirkonna vähiga patsiendid vajada pehmet toitu (mitte tooreid puu- ja köögivilju, pähkleid, koori, seemneid), et vältida soolesulguse teket. Eelkõige tuleks aga alati arvestada patsiendi enda soove.
Toitumisravist saadav kasu ja sellega seotud riskid on iga kaugele arenenud vähiga patsiendi puhul erinevad. Toitumisravi kasutades tuleb kaaluda järgmist
- kas elukvaliteet paraneb?
- kas võimalik kasu ületab riskid ja kulud?
Vähihaigetel ja nendel hooldajatel on õigus teha informeeritud otsuseid. Ravimeeskond dietoloogi juhtimisel peab teavitama patsiente ja nende hooldajaid toitumisravi kasust ning riskidest kaugele arenenud haiguse korral. Enamikul juhtudel ületavad aga riskid kasu. Kuid nendele, kellel on veel hea elukvaliteet, kuid takistatud on piisavas koguses toidu ja vee saamine suu kaudu, võib sobida enteraalne toitmine. Parenteraalne toitmine tavaliselt ei sobi.
Enteraalse toitmise eelised
- patsient võib muutuda erksamaks
- võib olla mugav perekonnale
- võib vähendada iiveldust
- võib vähendada lootusetust ja hirmu hülgamise ees
Enteraalse toitmise riskid
- võib põhjustada kõhulahtisust või -kinnisust
- võib suurendada iiveldust
- vajab operatsiooni, et viia toru läbi kõhu
- suureneb lämbuse või kopsupõletiku tekke risk
- suureneb infektsioonioht
- suureneb hooldaja koormus