Varajase avastamise võimalused

Soolevähi prognoos on seda parem, mida varasemas staadiumis see avastatakse. Kuna haiguse areng kestab aastaid, siis on väga olulisel kohal inimeste teadlikkus varajastest haigustunnustest ja kohesest arstile pöördumisest. Haiguse diagnoosimine ja ravimine omal käel põhjustab kasvajate korral olulise ajakao ja raskendab tervistava ravi läbiviimist. 

Jämesoolevähi sõeluuring

Jämesoolevähi sõeluuring on efektiivne. See võimaldab avastada jämesoolevähki varasemas staadiumis või enne selle tekkimist, st vähieelses seisundis, kui inimesel on väikese või suure riskiga polüübid.

Jämesoolevähki haigestumise ja suremuse vähendamiseks on mitmes riigis kasutusel rahvastikupõhised sõeluuringuprogrammid. Enamikus riikides on sõeluuringu meetodina kasutatud peitveretesti – selle uuringu abil saab avastada roojas leiduvat verd. Koloskoopia ehk jämesoole uurimine torukujulise videokaameraga varustatud instrumendiga võetakse appi vaid positiivse peitveretesti vastusega inimestel.

Jämesoolevähi sõeluuringus osalevad 60–69-aastased ravikindlustatud mehed ja naised iga kahe aasta tagant. 2019. aastal kutsutakse jämesoolevähi sõeluuringule 1953, 1955, 1957 ja 1959. aastal sündinud ravikindlustatud mehed ja naised.

Loe lähemalt: https://www.haigekassa.ee/inimesele/haiguste-ennetus/jamesoolevahi-soeluuring

Kuidas soolevähki õigel ajal ära tunda

Omaette riskirühma moodustavad haigused, mille korral esinevad teatud muutused geenides. Sel juhul areneb soolevähk küllalt noores eas (alla 30 eluaasta). Sellisteks haigusteks on perekondlik adenomatoosne polüpoos ja pärilik mittepolüpoosne vähk.

Need haigused moodustavad vaid 1-2% kõikidest soolevähkide põhjustest, ent kui perekonnas on teada eelpool nimetatud haiguste esinemine, siis geneetiliselt ohustatud inimesed peavad olema arstide kõrgendatud tähelepanu all.
Miks kardab inimene vähki ja pöörduda õigeaegselt arsti poole? 

  • Ta on kuulnud või näinud vähist tingitud vaevusi oma lähedastel või tuttavatel
  • Tal on hirm vähi avastamisega seotud uuringute ees
  • Ta on kuulnud või näinud vähi ravi kõrvalmõjusid, ent ta ei mõtle ravitulemuste peale
  • Paraku inimesed ei teadvusta, et varakult avastatav vähk on enamusel juhtudest ravitav

Soolevähi haigustunnused ehk sümptomid

  • normaalse roojamisharjumuse muutus s.t. pikemat aega kestnud kõhulahtisus või -kinnisus või nende vaheldumine
  • tunne, et roojamisel ei tühjene sool täielikult
  • veri väljaheites või selle pinnal
  • püsiv valu kõhus või pärasooles
  • seletamatu kaalulangus, väsimus, nõrkus 

Soolevähk tekitab ennekõike seedetegevusega seotud vaevusi. Samas tuleb tõdeda, et kõik seedetegevusega seotud vaevused võivad esineda mis tahes soolehaiguse puhul. Soolevähil pole erilist, ainult sellele haigusele omast tunnust.

Sool töötab kõigil inimestel individuaalselt, kellel kiiremini, kellel aeglasemalt. Tähelepanelik tuleb olla siis, kui tavarütmis on tekkinud muutused: sagenenud tung soolt tühjendada, kõhukinnisus vaheldumisi kõhulahtisusega, seletamatult harvad sooletühjendamised, gaasid ja puhitused jne.

Inimesed, kellel esinevad pikemat aega (kauem kui 1 kuu) põhjuseta seedetegevuse kaebused, peaksid pöörduma perearsti poole, kes otsustab edasise uuringute vajaduse ja suunamise eriarsti juurde.

Soolevähi staadiumid

Vähihaiguse jaotus staadiumitesse on kasvaja levikut iseloomustav süsteem, mis määrab ära ravimeetodite valiku ja haiguse edasise kulu.soolevähi-staadiumid
0 staadium – kasvaja ei tungi sügavamale soole limaskestast, puuduvad siirded

I staadium – kasvaja piirdub sooleseinaga, siirdeid ei ole

II staadium – kasvaja haarab sooleseina kogu paksuses, võib sellest olla läbi kasvanud, kuid puuduvad siirded

III staadium – kasvaja on andnud lokaalseid siirded lümfisõlmedesse

IV staadium – kasvaja on andnud uusi vähikoldeid nn. kaugsiirdeid e. metastaase teistesse organitesse (kops, maks jne).

Uuringud

Esmaseks uuringuks soolevähi kahtluse korral on peitevere määramine väljaheites, mille esinemine viitab varjatud verejooksule.

Kui korduvad uuringud näitavad väljaheites peitevere olemasolu, on arstidel põhjust rakendada täpsemaid uurimismeetodeid avastamaks verejooksu põhjust.

  • pärasoole uuring sõrmega: arst uurib päraku kaudu sõrmega pärasoole lõpposa ja otsib ebatavalisi kühmusid.
  • endoskoopia ehk sondiga uuring: pärasoole ja jämesoole lõpposa uuritakse spetsiaalse painduva toruga. Selle protseduuri abil leitakse üles umbes pooled soolevähkidest. Kui endoskoopia näitab normaalsest erinevaid kohti, siis võtab arst sealt koetüki, mida uuritakse mikroskoobi all.
  • kolograafia ehk irrigoskoopia: soolde viiakse pärasoole kaudu kontrastainet ning tehakse soolest röntgenpildid.
  • ultraheliuuring ja kompuuteruuring: kasutatakse, et kindlaks teha, kas kasvaja on juba jõudnud siirdeid moodustada teistesse organitesse.