Lümfoomid on kasvajad, mis tekivad lümfisüsteemis – oliivisuurustes sõlmedes, mis toodavad lümfi, haigustega võitlevaid valgeid vereliblesid (lümfotsüüte) mööda keha laiali kandvat vedelikku. Lümfoom kahjustab kahte liiki lümfotsüüte: T-rakud ja B-rakud, kuid B-rakkude lümfoomid esinevad palju sagedamini.
Tuntakse mitut liiki lümfoome, mida liigitatakse vastavalt nende immuunhistoloogiale.
Hodgkini lümfoom avastati 1832. aastal, kuulub eraldi liiki.
Teisi liike kutsutakse mitte-Hodgkini lümfoomideks või lihtsalt lümfoomiks.
Lapseea lümfoome liigitatakse ka selle järgi, kui kiiresti need levivad. Madala pahaloomulisuse astmega (indolentsed) lümfoomid arenevad väga aeglaselt, aga on tavaliselt organismis rohkem levinud. Keskmise ja kõrge pahaloomulisuse astme lümfoomid levivad kiiremini, aga tavaliselt alluvad intensiivsele ravile hästi. Viimaseid esineb lastel sagedamini.
Lümfoomide vormid
- Hodgkini lümfoom esineb enamasti noorukitel ja noortel täiskasvanutel vanuses 15–35. Haigus esineb veidi sagedamini meestel ja on agressiivsem vanematel patsientidel.
- Burkitti lümfoom on agressiivne kiiresti edasiarenev kasvaja, kahjustab B-lümfotsüüte. Haigus esineb enamasti lastel.
- Lümfoblastiline lümfoom kahjustab peamiselt T-lümfotsüüte ja sarnaneb akuutse lümfoblastilise leukeemiaga. Haigus moodustab umbes kolmandiku kõigist lapseea mitte-Hodgkini lümfoomidest ja esineb sagedamini poistel.
- Suurerakulisel lümfoomil on kaks alaliiki: difuusne suurerakuline B-lümfoom, mis esineb enamasti noorukieelses eas ja teismelistel lastel, ja anaplastiline suurerakuline lümfoom, mis esineb sagedamini noorukitel.
Lümfoomi sümptomid
Lümfoomile iseloomulikud sümptomid on sõltuvalt haiguse liigist erinevad, aga enamikul juhtudest esinevad järgmised sarnased sümptomid:
- lümfisõlmede valutu paistetus või suurenemine, eriti kaelal, kaenlaalustes ja kubemes
- ülemäärane öine higistamine
- seletamatu palavik
- seletamatu kaalukaotus
- söögiisu kadumine
- nahasügelus
Lümfoomi diagnoosimine
Lümfisõlme biopsia on protseduur, mille käigus eemaldatakse osa lümfisõlmest või terve lümfisõlm uuringuteks. Erinevate testide abiga teevad patoloogid kindlaks lümfoomi liigi, mis võimaldab valida sobiva ravi. Kuna lümfoomide alavorme on raske eristada, vajatakse diagnoosimisel lisaks mitmeid teste.
Haiguse staadiumi määramiseks kasutatakse järgmisi uuringuid:
- röntgenuuring
- ultraheli
- positronemissioontomograafia (PET)
- kompuutertomograafia (KT)
- magnetresonantstomograafia (MRT)
- luuüdi biopsia
Lümfoomide ravi
Lümfoomide raviks kasutatakse kõige sagedamini keemiaravi. Sõltuvalt haiguse liigist ja staadiumist manustatakse vähirakkude vähendamiseks või hävitamiseks tsüklitena erinevaid ravimite kombinatsioone. Kaugelearenenud juhtudel kasutatakse ka luuüdi transplantatsiooni.
Mõnikord kasutatakse koos keemiaraviga kiiritusravi, et ravida suuri alasid või vähendada ebamugavustunnet, mida vähiga lümfisõlmed lähedalasuvatele organitele ja kudedele põhjustavad.