Mu mees oli mind alati armastanud, ainult mind. Nüüd olime teineteisele veelgi lähedasemad. Mõistan nüüd tagantjärele, et meie lähedus oli osaliselt sõltuvus, kaotamise hirm, teineteisesse takerdumine, kirglik kinnihoidmine, elamise ja tundmise igatsus.
Pikaleveniv haigus nõuab kõigilt pereliikmetelt palju jõudu. Kui pereliikmete suhted on olnud head ja lähedased, liidab raske haigus pere endisest tugevamalt üheks tervikuks. Soovitakse üksteisele toeks olla. Elu väärtuste muutumine võib taasliita ka teineteisest võõrdunud või tülitsevaid paare. Väikesed tüliallikad jäävadki nüüd väikesteks. Kadunud tunded tulevad tagasi ja äkki märgatakse, kui oluline on liidu säilitamine. Haigusega koos leitakse uus lähedus ja elu saab uue tähenduse. Iga päeva nähakse kui uut võimalust, mida soovitakse võimalikult hoolikalt kasutada.
Kuivõrd läbikäimine tuttavate, sugulaste ja teiste perekonnast väljapool olevate inimestega on märgatavalt vähenenud, võivad, eriti haiguse venides, pereliikmetele keskendunud ootused osutuda liiga suurteks ning pettumus ootustele mittevastamise korral võib puhkeda riiuks. Selle tõttu on tähtis, et ka rasketes olukordades jätkatakse läbikäimist ka sõprade ja teiste perekonnast väljapoole jäävate inimestega. Lähedasi ja sõpru on vaja, et toetada paranemist. Rasketes olukordades ei ole tarvis mitte õigeid sõnu, selle asemel on pere vajadusele vastavalt tähtsamad lihtsalt juuresolek ja lähedustunne.
On oluline võimaluste piires jätkata ka oma harrastuste ja lemmiktegevustega tegelemist, tegelemist sellega, millest varemgi on ammutatud jõuvarusid igapäevaelus jaksamiseks. Eriti tähis on see pere laste ja noorte jaoks.
Ka kõige lähedasemad inimesed võivad vahel haigusest tulenevatel põhjustel teineteisest kaugeneda. Hirm lähedase inimese muutumise või tema kaotamise ees võib olla nii suur, et temaga kohtumisi hakatakse vältima, temaga ühel või teisel viisil distantsi hoidma – selleks, et olukord ei tunduks endale nii väljakannatamatult raske. Ka perekonnaliikmete omavahelised suhted ei ole vahel piisavalt avatud ja komplikatsioonidest vaba. Perekonnas võidaks jõuda olukorrani, kus üks peidab oma tundeid ja võtab endale “reipa” pereliikme rolli, justkui kannaks ta mõlema koormat. Nii lähedasel kui haigestunul võib olla vajadus säästa teisi oma tunnete, hirmude ja ootuste eest. Võidakse arvata, et teatakse, mida teine tahab ega kontrollita, kas oletus on õige või väär. Igaühel on võrdne õigus kurbusele, tunnetele ja tunnete avaldamisele. Seda nii teistega koos kui omaette olles. Mida avameelsemalt suudetakse perekonnas omavahel rääkida õrnadest ja rasketest asjadest, seda suuremad on pere liikmete võimalused üksteisele toeks olla: pakkuda ja saada tuge. Sel moel välditakse ka vääritimõistmistest sündivaid segadusi.
Hingeline toibumine ei saa alata, kui enne seda ei ole juletud kõigi tunnetega silmitsi seista ja neid ka läbi käia.
Tihti tuleb kasuks, kui haigestunud inimese lähedastel on võimalus rääkida oma ahistavatest tunnetest ja hirmudest mõistva, kuid pere piiridest väljapoole jääva inimesega. Nii oleks neil lihtsam kohelda haigestunud avatud tunnetega ning leida muutunud olukorras uutmoodi tasakaal.
Haigus võib olla ka oht paarisuhtele. Kui abikaasade suhted on olnud halvad juba enne haigestumist, võib ühe poole haigestumine osutuda viimaseks piisaks karikasse, millele paarisuhe enam vastu ei pane ning haigus viib suhte lõplikule purunemisele.
Kuigi abikaasad lähevad lahku, oleks kõigi pereliikmete seisukohalt oluline, et suudetakse avameelselt olukorrast rääkida, nii ka abikaasade vahelistest lahkhelidest ja haigusega seonduvatest probleemidest. Asju võib püüda selgeks rääkida nii kitsas pereringis kui ka, kui see ei õnnestu, võiks pöörduda kas pereterapeudi või kellegi teise, peredega töötava professionaali poole. Eriti oluline on, et lastele osutatakse sellistes olukordades piisavat tähelepanu ja toetust. On oluline selgesti teadvustada, et kuigi vanemad lähevad lahku teineteisest, ei lähe kumbki neist lahku oma lastest. Samuti peavad lapsed saama kindlustunde selles, et haigestunud vanem saab piisavalt tuge ja et tema toetamine ei jää üksnes laste õlgadele. Lisaks on oluline suuta lastele selgeks teha tõsiasi, et ei vanemate lahutus ega ka seda enam ühe vanema haigus ei ole laste poolt põhjustatud, ei ole nende süü…
Kuigi lahkuminek on raske ja tundub haigestumisega seoses eriti ülekohtuselt painava koormana, võib see ometi olla alguseks uuele ja senisest paremale elule. Kui kriisid on üle elatud, on aeg suunata pilk tulevikku.