Kartsin minna teda esimest korda haiglasse vaatama.
Kartsin teda. Seetõttu läksin üksi. Mul oli halb. Ta oksendas. Kutsusin talle abi. Kuigi tundsin, et hoopis mina olin see, kes oli õnnetu…
Ta isegi ei rääkinud. Ma ei suutnud seal olla, tänasin hooldajat ja jooksin välja, tundes iiveldust… Oleksin tahtnud nutta, kuid ühtki pisarat ei tulnud…
Tihti arvatakse, et rasket haigestunut tuleb toetada ja aidata, kuulata ja käia haiglas külastamas. Ometi ei ole haigega kohtumine tihti kerge. Lähedase inimese füüsiline muutumine, hirm tema kaotamise ees ja sageli ka hirm omaenda haigestumise ees võivad saada kohtumistele takistuseks. Olukorda võib tuua kergendust see, kui on võimalus eelnevalt rahulikult läbi mõelda ahistust ning hirmutekitavad seigad. Nutmises ei ole midagi häbiväärset. Kui kohtumine tundub siiski liiga ahistav, võib ju ka lihtsalt helistada või kirjutada kiri.
Kokkusaamist võib vältida ka mõeldes, et haige vajab rahu ning et ta ei soovigi kellegagi kohtuda. On võimalik, et see on tõsi, kuid tihti on lähedaste inimeste külastused siiski pigem teretulnud.
Vahel võib ahistustunne olla põhjuseks, et ei osata mõelda, millest haigega võiks rääkida. Mida öelda selles uues ja segadusttekitavas olukorras? Tihti takerdutakse nõuannetesse ja fraasidesse nagu “küll sa paraned”, sest usutakse, et see on miski, mis lohutab. Tavaliselt on sellised laused siiski vaid tühjad ja ärritavad laused. On parem, kui räägime näiteks tavalistest argipäevaasjadest, muredest ja rõõmudest. Teisalt on oluline rääkida ka rasketel teemadel: haigusega toimetulekust, elu praktilistest ja korraldamist vajavatest küsimustest, surmaga liituvatest mõtetest ja hirmudest.
Vahel tähendab rääkimine surmast muret nende pärast, kes maha jäävad, muret, et pooleliolevad asjad saaksid korraldatud. Vahel on see palve, et lähedane ütleks, mida lahkuja talle tähendab, kuivõrd tähtis ja kallis ta on…
Selleks, et äratada lootust, on vaja sellega seonduvatest asjadest ka rääkida.
Külaline ei peagi alati olema see, kes räägib. Ta võib olla ka kuulaja. Sellisel juhul on oluline delikaatne juuresviibimine, see et antakse maad haige maailma jaoks, haige päeva juhtumustele ja tema mõtetele. On parem ettevaatlikult küsida kui innustunult uudishimutseda. On oluline lasta haigel rääkida just sedavõrd, kui ta seda hetkel soovib ja viisil, mis talle sobib. On ka oluline, et kuulaja oleks siiralt kuulamas, tundes tõelist huviselle vastu, mis haigel öelda on. Kiirustava või muude mõtetega ametis oleva kuulajaga ei sünni keskustelus ehtsat kontakti.
Tõeline huvi on nähtav ka hoiakust, näoilmest ja viisist, millega haiget koheldakse. Silmside, naeratus ja puudutused loovad kontakti, noogutused aitavad keskustelu edasi viia. Kõige olulisem on siiski olla ehtne, olla see, kes oled kõigi oma käitumisviiside ja tunnetega.
Sõbrad ja sugulased, kes ei ole haigestunuga pikemat aega kohtunud, soovivad tihti tulla haigestunud inimesega haiglasse kohtuma. On hea, kui haige mõistab, et teda ei ole unustatud või hüljatud ja et teda käiakse vaatamas, kuid võib juhtuda, et haige ei jaksa või ei taha võtta vastu külastajaid. Juhul, kui viimastest kontaktidest haigega on möödunud pikem aeg, oleks ehk hea kui talle eelnevalt kas helistatakse või kirjutatakse, et anda haigele endale võimalus otsustada, kas ta soovib helistaja või kirjutajaga kohtuda või mitte. Ummikussejooksnud või rikutud suhete parandamise katsed oleks igal juhul teretulnud.
Mäletan soojalt neid kümneid isa sõpru, kes tulid teda tervitama ja tõid tulles kaasa elu. Nii käis ka üks isa eluaegne vihavaenlane vaid paar päeva enne isa surma, et sõlmida rahu nende vahel ja kahetseda oma tegusid. Siis tõdes isa: “oli see vast õnnepäev, kui Õnngi astus läbi”. Loomulikult oli neidki, kes mingi aeg hiljem emaga kohtudes tunnistasid, et ei olnud söandanud tulla matustele, sest ei olnud isa tema haiguse ajal vaatamas käinud. Nad justkui ei olevat tajunud, et isa võinuks olla nii raskelt haige, sest oli ta ju alati olnud nii täis elu…”