Elu on õpetanud alandlikkust ja mõistmist.
Teistsugust aktsepteerima.
Elu laiemalt vaatama ja mõistma.
Kas jätkub küünilisust, et ahastusse sattumata teadvustada endale liiga sageli ja jätkuvas jadas ettekerkivad raskused?
Teadvustada tõsiasi, et tegelikult on kõik võimalik ja et oma suhtumist ellu tuleb kohandada vastavalt olukorrale.
Lavastuse loomine on võimalik alles pärast käsikirjaga tutvumist.
Kadeduski on kadunud. Asemele on tulnud oma elu erilisuse, väärtuse tajumine. Võime elada oma elu, julgelt oma südame häält kuulates.
Elu rasketel hetkedel muutuvad meie väärtused. Paljud varem tähtsad asjad, nagu positsioon karjääriredelil, jõukuse välised efektid ja muu selletaoline kaotab oma tähendust ning uued asjad tõusevad selle asemele. Tihti nihkub esiplaanile inimsuhete väärtus, samuti võib saada erilise tähenduse näiteks looduses viibimine. Paljud meist märkavad üllatusega, et läheduses võib olla teisigi abi vajavaid inimesi.