Mis on lümfoom?

Teksti koostamist konsulteeris dr Katrin Palk
viimati muudetud 23.03.2014

 

Lümfoom on lümfisüsteemi vähk, mis saab alguse lümfirakkude ehk lümfotsüütide tootmises tekkivast veast. See viib ebanormaalsete rakkude ehk vähirakkude tekkimiseni, mis moodustuvad kahel viisil:

  • rakud jagunevad normaalsetest rakkudest kiiremini
  • rakud elavad normaalsetest lümfirakkudest kauem

Nii nagu normaalsed lümfirakud, võivad ka vähirakud kasvada organismi eri piirkondades

  • lümfisõlmedes, põrnas, luuüdis või veres.

Lümfoomi sümptomid ja diagnoosimine

Sümptomid

Allpool nimetatud sümptomid ei ole tingimata lümfoomi põhjustatud. Sarnaseidsümptoome võivad põhjustada ka erinevad nakkushaigused.

Kui sümptomid kestavad pikemat aega, peaks kindlasti käima arstlikus kontrollis.

Lümfoomi haigustunnused ehk sümptomid:

  • lümfisõlmede suurenemine
  • külmatunne
  • palavikud
  • öine higistamine
  • seletamatu kaalulangus
  • nõrkus
  • nahasügelus

Tavaliselt lümfoomi varases staadiumis valu ei esine.

Enamasti avaldub lümfoom kaela või kaenlaaluste lümfisõlmede suurenemisena, mis hilisemas staadiumis avastades on valulikud. Mõnikord suurenevad lümfisõlmed ka mujal kehapiirkondades:

  • kubeme lümfisõlmede suurenemine võib põhjustada jalgade turset
  • kõhu lümfisõlmede suurenemine võib anda kõhuvalu või täiskõhutunde
  • suurenenud lümfisõlmed rindkeres võivad põhjustada hingamisraskust, köha või valu
  • Lümfoom võib harva levida ka pea- või seljaaju piirkonda, põhjustades jäsemete nõrkust ning pea- ja/või seljavalu. 

Ainult väga harvadel juhtudel ei ole lümfoomi puhul lümfisõlmed suurenenud.

 

Uuringud lümfoomi avastamiseks:

Esmaseks uuringuks on vereanalüüs. Lisaks sellele:

  • koeproov ehk biopsia
  • kompuutertomograafia
  • röntgenpilt
  • ultraheliuuring
  • magnetresonantsuuring
  • positron-emissioon-tomograafia (Position Emission Tomography ehk PET uuring)
  • luuüdiuuring
  • seljaajuvedeliku uuring
  • läbivoolutsütomeetria

 

Biopsia ehk koe proovitüki võtmine on kõige olulisem diagnostiline protseduur, kus koetükk eemaldatakse kahtlustatavast vähipiirkonnast mikroskoopilise uuringu tarvis. Koeproovist saadav informatsioon on väga oluline lümfoomi diagnoosimise ja ravi seisukohalt.

Lümfisõlmede süsteemis (lümfisüsteemis) esineb kaks lümfoomi tüüpi

  • mitte-Hodgkini lümfoom
  • Hodgkini lümfoom

Mitte-Hodgkini lümfoom

Mitte-Hodgkini lümfoom (NHL) ei ole omaette haigus, vaid rühm erinevaid lümfaatilisi kasvajaid, kuhu kuuluvad erinevad lümfoomi vormid.

Kuigi NHL-i eri vormidel on mõned ühised jooned, erinevad haigused üksteisest selle poolest, millised näevad rakud välja mikroskoobiga vaadelduna, kuidas vähirakk kasvab ja kuidas kasvaja mõjutab organismi.

Mitte-Hodgkini lümfoomid jagatakse kaheks peamiseks vormiks:

  • B-rakulised lümfoomid (arenevad ebanormaalsetest B-lümfirakkudest)
  • T-rakulised lümfoomid (arenevad ebanormaalsetest T-lümfirakkudest).

Mitte-Hodgkini lümfoome eristatakse veel kliinilise “käitumise” ja raviprintsiipide alusel:

  • indolentsteks ehk madala pahaloomulisuse astmega lümfoomiks

             näiteks  follikulaarne-, marginaaltsooni- ja lümfoplasmatsütaarne lümfoom

  • agressiivseteks ehk kõrge pahaloomulisuse astmega lümfoomiks

             näiteks difuusne suurerakuline-, Burkitti- ja lümfoblastne lümfoom

Indolentse lümfoomi puhul ei pruugi haige kohe ravi vajadagi, ta jääb jälgimisele ning ravi vajadus võib tekkida alles hiljem. Ravi eesmärgiks on haiguse kontrolli all hoidmine võimalikult pika ajaperioodi vältel.

Agressiivsed lümfoomid kasvavad kiiresti ja vajavad kohest ravi.

 

Kuidas mitte-Hodgkini lümfoom tekib?

Täpset haiguse tekkepõhjust ei teata.

Mitte-Hodgkini lümfoom võib tekkida mistahes lümfisõlmes ning igas lümfisüsteemi elundis (nt. põrna-, mao- või soolestiku lümfikoes).

Kuna lümfirakud võivad lümfisoonte ja verevoolu kaudu liikuda kõikidesse kehaosadesse, saavad ka ebanormaalsed lümfirakud levida üle kogu organismi.

Kuigi osa mitte-Hodgkini lümfoomidest on paiksed, võivad mõned olla levinud keha eri osadesse juba diagnoosimise ajal.

 

Riskitegurid

Enamikul inimestest, kellel esineb nimetatud riskitegureid, ei teki haigust mitte kunagi. Mõnel diagnoositud haigusjuhul riskitegureid aga ei leita.

Teadlased on leidnud mitmeid võimalikke NHL-i teket põhjustavaid riskitegureid:

  • NHL-i esineb tavaliselt inimestel, kellel on immuunsüsteemi häired
    • autoimmuunhaigused (krooniline autoimmuunne türeoidiit, tsöliaakia)
    • immuunpuudulikkus (raske kombineeritud immuunpuudulikkus, hüpogammaglobulineemia, HIV)
  • NHL-i esineb mingil määral enam isikutel, kelle suguvõsas esineb lümfoomi, kuid see risk on väga väike.
  • NHL võib tekkida inimestel, kes on põdenud teatud viirusinfektsioone
    • HTLV-i viiruse (Human T-Lymphotropic Virus) põdejatel võib esineda NHL-i enam kui teistel
    • EBV – i viirusel (Epstein-Barr viirus) on roll mitmete erineva lümfoomivormi arengus
    • Helicobacter pylori’t seostatakse mao lümfoomi tekkega
    • viimasel ajal on leitud, et C-hepatiidi viirus võib suurendada lümfoomi tekke tõenäosust.
  • putukamürkide, lahustite või väetistega kokkupuutuvatel inimestel tundub samuti olevat suurem tõenäosus  haigestuda NHL, võrreldes  inimestega, kes nende ainetega kokku ei puutu. Samas nendevahelist seos ei ole seniajani suudetud kinnitada.

Kui levinud on mitte-Hodgkini lümfoom?

NHL-i haigestumus on kasvanud märgatavalt viimase 40 aasta jooksul. Igal aastal diagnoositud NHL-juhtumite arv on alates 1970ndatest aastatest peaaegukahekordistunud ja varem üsna haruldasest haigusest on saanud viies enim levinud vähkkasvaja.

Lümfoomide esinemissagedus on suurem eakatel inimestel ja meestel.

Eestis diagnoositi 2004 aastal 104 ja 2005 aastal 80 mitte-Hodgkini lümfoomi juhtu.

Mitte-Hodgkini lümfoomi ravi

Tänapäevase raviga võivad tervistuda 45–70% haigetest, kellel on agressiivne ehk kõrge pahaloomulisuse astmega NHL.

Kuigi NHL-i aeglase kasvuga ehk madala pahaloomulisuse astmega vorme ei saa veel terveks ravida, on haiguse prognoos väga hea ja haiged võivad elada üle 20 aasta.

Enamik NHL-haigetest saavad keemiaravi, kiiritusravi, bioloogilist ravi või erinevate ravimeetodite kombinatsioone. Vahel saab kasutada luuüdi siirdamist või kirurgilist lõikust.

Keemiaravi
Mitte-Hodgkini lümfoomi keemiaravi koosneb mitmest samaaegselt kasutatavast ravimist. Kombinatsioonravi kasutatakse seetõttu, et erinevad ravimid kahjustavad või hävitavad vähirakke erimoodi. Tänu ravimite koosmõjule on võimalik hävitada rohkem vähirakke kui üksikute ravimitega. Erinevate ravimite annustamine väikeste kogustena aitab vähendada kõrvaltoimeid. Nüüdsel ajal kasutatavas nn. CHOP-kombinatsioonis kasutatakse näiteks ravimeid, mille kõrvaltoimed on suhteliselt ohutud, samal ajal kui nende koosmõju võimaldab vähirakke tõhusalt hävitada.

Kaasajal kombineeritakse lümfoomide puhul keemiaravi sageli monoklonaalsete antikehadega, nn. bioloogilise raviga, mis parandab ravi efektiivsust ja suurendab haigete hulka, kes tervistuvad lümfoomist.

Bioloogiline ravi
Mitte–Hodgkini lümfoomi
bioloogilises ravis kasutataksemonoklonaalseid antikehasid (MAb), mis ründavad organismis vähirakke. Antikehad mõjutavad vähirakke mitmel erineval moel. Nad tunnevad vähiraku ära antigeeni järgi, mis asub rakupinnal nagu märklaud ja annavad organismi enda immuunsüsteemile märku, et rakk on ebanormaalne ja tuleb hävitada. Antikehaga seondumine takistab vähiraku arengut, pidurdub vähi kasv ja levik teistesse organitesse.

Kiiritusravi
Mitte–Hodgkini lümfoomi korral rakendatakse kiiritusravi tavaliselt lümfisõlmedele ja neid ümbritsevale piirkonnale.

 

Luuüdi siirdamine

Luuüdi siirdamine ehk transplantatsioon tähendab vereloome tüvirakkude ülekannet patsiendile, et taastada normaalne vereloome.

Luude sees olev luuüdi sisaldab tüvirakkudeks kutsutavaid algrakke, mis arenevad veres leiduvateks rakkudeks:

  • Punaverelibledeks, mis transpordivad hapnikku keha erinevatesse osadesse ja eemaldavad elutegevuse jäägina tekkiva süsihappegaasi
  • Valgeverelibledeks, mis kaitsevad keha põletike eest
  • Vereliistakuteks, mis võimaldavad verel hüübida

 

Kuidas saadakse vereloome tüvirakke?

Siirdamise õnnestumise seisukohalt on oluline tüvirakkude saamine. Tüvirakke on võimalik koguda luuüdist, perifeersest verest ja nabaväädi verest.

Tüvirakke võidakse saada teiselt inimeselt (allogeenne siirdamine) või siirdatakse haigele tema enda rakke, mille hulgast on haiged rakud eelnevalt eemaldatud (autoloogne siirdamine).

Enne tüvirakkude siirdamist saab patsient tavaliselt väga suures doosis keemiaravi, mille eesmärgiks on maksimaalne (lõplik) kasvaja hävitamine.

 

Allogeenne siirdamine

Tähtis on leida sobiv tüvirakudoonor, kuna keha tõrjub rakke, mis erinevad liialt keha enda tüvirakkudest. Loovutaja sobilikkust testitakse mitmete verenäitajate abil. Lähisugulased on parimad doonorikandidaadid. HLA-testis võrreldakse doonori(andja) ja retsipiendi (saaja) kuut tähtsat valgevereliblede pinnal olevat valku ehk antigeeni, et näha, kas rakud sobivad üksteisega.

Kui lähisugulaste seast ei leita siirdamiseks sobivat doonorit, siis on võimalik leida doonor nn. mittesugulasdoonorite registrist. Allogeennne siirdamine on seotud tõsiste riskidega, seetõttu on olemas teatud kindlad näidustused millal allotransplantatasioon teostatakse.

 

Autoloogne siirdamine 

Autoloogne siirdamine võimaldab manustada patsiendile suuri keemiaravi (või kiiritusravi) doose, mida ei saa kasutada tavalise keemiaravi puhul kõrvaltoimete riski tõttu ning annab seega parema kasvajavastase efekti.  Enamus siirdamisi (90%)  lümfoomide puhul ongiautoloogsed.

Näiteks retsidiveerunud (kui haigus taaspuhkeb siiski keemiaravi järel) agressiivse  lümfoomi puhul on osadel haigetel võimalik täielik tervistumine autotransplantatsiooniga.

Indolentse lümfoomi haigetel on autoloogse siirdamise eesmärgiks remissiooni ehk haigusvaba perioodi  pikendamine.

 

Millised tegurid mõjutavad ravi õnnestumist?

Teatud faktorite alusel nagu kasvaja histoloogiline tüüp; haige vanus, üldseisund, LDH ja hemoglobiini tase veres, haiguse levik lümfisõlmedest välja ja haiguse staadium, on võimalik määrata nn. prognoosi indeks (IPI – International Prognostic Index), mis aitab ravi tulemuslikkust ennustada.

Vanus.  Ravi toimib üldiselt paremini alla 60-aastastele patsientidele. Nooremad patsiendid taluvad ravi paremini, kuna neil on vähem raviviisi või annustamist piiravaid kaasuvaid terviseprobleeme (nt südame- või kopsuhaigusi).

Üldseisund. Üldseisundi all mõeldakse inimese võimet järgida teatud elustiili. Heas üldseisundis (aktiivsetel) inimestel saadakse üldiselt paremaid ravitulemusi kui halva üldseisundiga isikutel (inimestel, kellel on kroonilisi terviseprobleeme). Heas üldseisundis haiged taluvad intensiivsemat ravi.

Üldseisundit hinnatakse astmetega 0–4, kus 0 tähendab head ja 4 halba üldseisundit..

Vere LDH sisaldus.  LDH (laktaatdehüdrogenaas) on veres esinev ensüüm. LDH kõrge tase võib olla agressiivse lümfoomi tunnus. Normaalse LDH tasemega haigetel on parem ravitulemus kui kõrge LDH tasemega haigetel.

Hemoglobiin tase. Madal hemoglobiini tase (< 120g/l) võib lümfoomi haigel viidata halvemale prognoosile

Ekstranodaalne haigus (haigus väljaspool lümfisõlmi). Kui NHL on levinud väljapoole lümfisõlmi (nt luuüdisse või kesknärvisüsteemi), on üldiselt paranemisprognoos halvem kui neil, kelle haigus piirdub lümfisõlmedega.

Haiguse staadium. Staadiumid I ja II tähendavad paikset haigust ja staadiumid III ja IV laialdasemalt levinud või kaugelearenenud haigust. Haiguse III ja IV staadiumi paranemisvõimalus on väiksem kui I ja II staadiumil.

Lisaks jagatakse staadiumid veel A või B, sõltuvalt sellest, kas patsiendil on B sümptoome (palavik, higistamine, kaalulangus) või ei.

 

Ravi võimalikke tulemusi kirjeldavad terminid

Esmane ravi on ravi, mida patsient saab mitte-Hodgkini lümfoomi puhul esimese ravimeetodina. Esmane ravi määratakse arvestades haiguse iseloomu, patsiendi vanust ja üldist tervislikku seisundit. Esmase raviga võib saavutada järgmised tulemused:

Täielik ravivastus ehk remissioon. Seda terminit kasutatakse, kui haiguse kõik tunnused on ravijärgselt kadunud. See ei tähenda, et haigus ise oleks tingimata täielikult kadunud (kuigi ka nii võib olla), vaid haigustunnused on kadunud ja analüüsides ei leita lümfoomile iseloomulikke muutusi. Kui ravivastus püsib pikalt, räägitakse kestvast remissioonist. Mida kauem on patsient remissioonis, seda parem prognoos tal on. Nagu teistegi vähkkasvajate puhul, võib haigus ikkagi taaspuhkeda (retsidiveeruda) ja seetõttu on vaja haiget pikaajaliselt jälgida.

Paranemine. Kui ei ole märke haiguse taastekkimisest, võivad arstid ettevaatusega kasutada sõna “paranemine”. NHL-i paranemisvõimalused sõltuvad lümfoomi vormist. Mõnest agressiivsest lümfoomist on võimalik paraneda (täielikult tervistuda). Madala pahaloomulisuse astmega lümfoomid kasvavad küll aeglaselt ja annavad tavaliselt vähe sümptoome, kuid nad võivad retsidiveeruda (taaspuhkeda) pärast  lühemat või pikemat haigusvaba perioodi (s.t nendest üldjuhul ei paraneta). Kuigi madalama pahaloomulisuse astmega lümfoom on ravimatu, elavad patsiendid haigusega tavaliselt aastaid.

Osaline ravivastus. Terminit kasutatakse, kui ravi tagajärjel väheneb kasvaja alla poole esialgsest suurusest.

Vähene ravivastus. Terminit kasutatakse, kui kasvaja ravi tagajärjel väheneb, kuid on ikka üle poole esialgsest suurusest.

Muutumatu seisund. Haigus ei parane ega halvene ravijärgselt.

Edasiarenev haigus. Kasvaja, mis ei reageeri ravile.

Haiguse edenemine (progressioon). Kui haigus halveneb või kasvaja kasvab ravi ajal, räägitakse haiguse edasiarenemisest või ravi ebaõnnestumisest.

Hodgkini lümfoom

Mis on Hodgkini lümfoom?

Hodgkini lümfoom on kasvaja, mille korral suurenevad esmalt lümfisõled ebanormaalsete lümfirakkude kogunemise tagajärjel, hilisemas staadiumis levib haigus ka lümfisõlmedest väljapoole. See haigus esineb sagedamini varajastes 20ndates ja üle 50 aastastel inimestel.

Haigus on saanud nime inglise arsti Thomas Hodgkini järgi, kes kirjeldas esmakordselt haigust 1832 aastal.

Hodgkini lümfoomi on uuritud rohkem kui teisi lümfoomitüüpe. Haiguse diagnoosimisel ja ravis on tehtud kiireid edusamme ning umbes 80% Hodgkini lümfoomi haigestunud patsientidest tervistub.

Kuidas Hodgkini lümfoom tekib?

Hodgkini lümfoom algab tavaliselt lümfisõlmedest. Kuna keha kõik lümfiorganid on omavahel ühenduses, saavad ebanormaalsed lümfirakud liikuda mööda lümfisooni. Hodgkini lümfoom levib seetõttu keha teistesse lümfisõlmedesse. Hodgkini lümfoom võib levida ka teistesse piirkondadesse ja teistesse elunditesse väljaspool lümfisüsteemi. Erinevalt teistest lümfoomidest levib Hodgkini lümfoom ühest lümfisõlmede piirkonnast teise.

Enamikul Hodgkini lümfoomi patsientidel esineb ebanormaalseid rakke, mida nimetatakse Reed-Sternbergi rakkudeks. Ainult nende rakkude olemasolu ei tähenda veel, et inimesel on Hodgkini lümfoom. Diagnoosi kinnitamiseks on vaja Reed-Sternbergi rakke sisaldava lümfisõlme lähiümbrusest leida ka teisi Hodgkini tõvele tüüpilisi rakke ja omadusi.

Mis põhjustab Hodgkini lümfoomi? Riskitegurid

Täpseid põhjuseid ei teata. Sageli ei oska arstid seletada, miks ühel inimesel tekib Hodgkini lümfoom ja teisel mitte. Teatakse, et lümfoom ei teki juhuslikult ja et Hodgkini lümfoom ei ole nakkav.

Teadlased on leidnud mitmeid võimalikke Hodgkini lümfoomi teket soodustavaid riskitegureid. Inimestel, kes on põdenud sageli teatud viirusinfektsioone, võib tekkida Hodgkini lümfoom. Näiteks HTLV-I viiruse (Human T-Lymphotropic Virus) põdejatel võib esineda Hodgkini lümfoomi enam kui teistel.

Mõne uurimuse andmetel esineb Hodgkini lümfoomi mingil määral enam isikutel, kelle suguvõsas esineb lümfoomi, kuid see risk on väga väike.

Tähtis on aru saada, et isegi siis, kui teil on mõni nimetatud riskiteguritest, ei tähenda see veel, et haigestute Hodgkini lümfoomi. Enamikul nende riskiteguritega inimestel  ei teki seda haigust mitte kunagi. Mõne diagnoositud haigusjuhu puhul riskifaktoreid ei leita.

Kui levinud on Hodgkini lümfoom?

Hodgkini lümfoom ei ole väga levinud vähk. Aastal 2004 avastati Eestis 26 ja 2005 a 22 uut juhtumit. Hodgkini lümfoom esineb enamasti noortel täiskasvanutel (tavaliselt 16–34-aastastel).

Ka vanematel inimestel, eriti üle 55-aastastel, võib seda kasvajat esineda.

Hodkini lümfoomi ravi?

Enamasti rakendatakse nendel haigetel keemia- ja/või kiiritusravi.

Teatud juhtudel (harva) rakendatakse ka bioloogilist ravi monoklonaalsete antikehadega või luuüdi siirdamist.