Print

Maovähi ravi on kompleksne ja hõlmab kõiki kaasaegseid vähiravi meetodeid. Ravivalik sõltub peamiselt kasvaja suurusest ja levikust, s.t.haiguse staadiumist ning kasvaja asukohast maos.

Peamiseks ja kõige radikaalsemaks loetakse kirurgilist ravi ehk mao täielikku või osalist eemaldamist. Tavaliselt pole maovähi korral võimalik magu säilitada, sest onkoloogilised reeglid sätestavad lõikepiiride kauguse kasvaja servast. Sellist mao täielikku eemaldamist nimetatakse gastrektoomiaks.

Vaid väga väikeste mao sisse- või väljapääsu läheduses asuvate kasvajate puhul saab väikest osa maost alles jätta ning sellist operatsiooni nimetatakse subtotaalseks maoresektsiooniks. Koos maoga eemaldatakse ka lähedal asuvad lümfisõlmed ning vajadusel kasvajaga kokkupuutes olnud naaberelundid.

Päris varajaste vähivormide korral kui magu ümbritsevad lümfisõlmed on puhtad (neis ei ole veel siirdeid) ega ole ka kauglevikut teistesse elunditesse, siis sel juhul  on mao eemaldamine õigetes piirides põhiline ravimeetod.

Paljud uuringud on näidanud, kui vähk on juba levinud maost väljapoole ümbritsevatesse lümfisõlmedesse või haaranud maoseina kogu paksuses, siis on  ravitulemused  märgatavalt paremad, kui operatsioonile eelneb ja järgneb ravi spetsiaalsete kasvajavastaste ravimitega ehk keemiaravi. Seda saab omakorda kombineerida nii bioloogilise kui kiiritusraviga.

Paraku on olukord Eestis praegu selline, et üle poolte maovähi haigetest jõuavad onkoloogile alles siis, kui vähk on juba kaugelearenenud ega pole kirurgiliselt eemaldatav. Ka sellisel juhul on võimalik haigust veidi pidurdada ning selle läbi elu pikendada. Siin kasutatakse keemiaravi erinevaid kombinatsioone. Keemiaravi saab läbi viia nii statsionaaris (haiglas) kui ka ambulatoorselt. Iga haige korral on otsus individuaalne.

Kiiritusravi iseseisva ravimeetodina maovähi puhul ei kasutata. Seda kombineeritakse koos keemiaraviga teatud juhtudel operatsioonijärgses perioodis.

Uuringuid ja otsinguid maovähi efektiivse ravi leidmiseks tehakse pidevalt kogu maailmas. Samuti püütakse leida õigeid kriteeriume, kellele ja millist ravikombinatsiooni rakendada. Selleks ei piisa ainult vähi diagnoosimisest, oluline on vähiraku bioloogia. Uuritakse vähirakkude enda käitumist, mis paneb neid rakke piiramatult vohama, miks mõni vähivorm areneb aeglasemalt kui teine, miks vahel on vähk väga agressiivne ega peaaegu ei allu praegu teadaolevatele ravimitele.

Viimase aja teemaks on erilise valgu – HER2 (ingl.keeles – Human Epidermal growth factor Receptor 2)  – toime ja mõju uurimine vähirakkude kasvule ja jagunemisele. HER2 on valk, mille rohkus rakkude pinnal sunnib rakke kiiremini paljunema ja muudab vähi märgatavalt agressiivsemaks. See on leidnud tõestust rinnavähi puhul. Seetõttu kasutatakse rinnavähi raviskeemides bioloogilist ehk sihtmärgistatud ravimit, mis surub maha HER2 aktiivsuse ja laseb keemilistel ravimitel pidurdada vähirakkude kasvu. Sarnast seost on uuritud ja leitud ka maovähi puhul.

Eestis tehakse HER2 teste Põhja-Eesti Regionaalhaiglas ja Tartu Ülikooli Kliinikumis. Uuringud on näidanud, et HER2-positiivseid on maovähi haigetest 10 – 15%. Eestis diagnoositakse maovähki igal aastal 400 inimesel, mis tähendab, et 40 – 60 inimesel võib olla HER2-positiivne maovähk. Kui HER2-positiivne maovähk on lokaalselt levinud või metastaseerunud lisatakse keemiaravi skeemile bioloogiline ravim, mis otseselt mõjutab HER2 vähiraku pinnal. Nii on võimalik oluliselt parandada agressiivsema vähivormi ravitulemust ja pikendada elu.

 

Ravijärgne haigete jälgimine

Kõik maovähiga haiged võetakse arvele onkoloogi juures ja neid kontrollitakse regulaarselt kindlate ajaliste intervallide järel, milles arst ja haige omavahel kokku lepivad. Tavaliselt käiakse esimesel kahel aastal kontrollis 4 kuu tagant, endoskoopiline uuring tehakse aasta peale operatsiooni. Rutiinselt teostatakse kõhukoopa ultraheli-uuring ja vereanalüüs. Vajadusel ja vastavate kaebuste korral ka kompuuter-tomograafia ja gastroskoopia.